Tere armas külaline!
Oled sattunud lugema Saue küla MTÜ internetipäevikut. Siin saad tutvuda Saue küla ajalooga, meie küla inimestega, nende saavutuste ning tegemistega. Siia paneme üles ka külakoosolekute protokollid ning anname teada tulevatest külakoosolekutest ja –üritustest. Samuti toome teieni ajakirjanduses ilmunud artiklid meie küla kohta ning hoiame külarahvast kursis kõige sellega, mis seotud meie küla elu-oluga ning võib külaelanikele huvi pakkuda.
Saue küla MTÜ loodi 2007. aastal koondamaks Saku valla ääremail Saue (vahepealse nimega Kanama) külas elavaid inimesi.

Niisiis selguse huvides: alates 1. jaanuar 2014 ennistati külale SAUE nimi.



10 mai 2010

Ajaloost ka veel

Kuna meil on Saue linnaga nö. samad juured, siis saate Saue ajaloost lugeda ka Saue linna kodulehelt. Tänuväärset uurimistööd on teinud Saue Koduloo uurimise seltsing.
Kes ise Saue lehele minna ei taha, siis toon välja ühe pikema katke sellest loost (loodame, et autorid ei pahanda!):
"... Vanades ürikutes on mainitud Saue küla (Sawne) 1548. aastal.
Saue mõisa ajalugu ulatub XVII sajandi algupoolde, kui kuningas Gustav II Adolf läänistas 18. mail 1629 hulga maid, sealhulgas Saue küla, maanõunik Bernhard von Scharenbergile, kelle näol oli tegemist ühe mõjukama aadliperekonnaga kogu kihelkonnas. Maise kõrval hoolitseti ka vaimu ja kunstiväärtuste eest. Ehitati ise ja annetati ka kirikutele. Tema tellimusel valmis 1632. a Keila kiriku altar. Kuna Scharenbergid pidasid oma tähtsamaks keskuseks Saustit, sai 1639. aastal esimest korda mainimist leidnud Saue mõis endale nimeks Klein-Sauss (Väike-Sausti). Esialgu ei rajatud sinna korralikku hoonestustki.

1647. aastal sai mõisa omanikuks Ewold von Scharenberg. 1670-te lõpul oli Saue mõnda aega John Fuhrmanni nimel, 1680-tel kuulus riigistatavate mõisate hulka ning siin olid mitmed rentnikud.

Sauelase Aadu Kumari vabas tõlkes väljavõtted rootsi- ja saksakeelsetest adramaade revisjonidest annavad mitmeid huvitavaid fakte Saue mõisa kohta. Nii näiteks oli 1686. aasta revisjoni ajal mõisa valdajaks leitnant Robert Segner. Kuigi mõis oli 1679. aastast tema käes, tunnistas ta, et ei ole suuteline esitama andmeid mõisa külvi ja saagi kohta. Põllutöödeks ja teisteks vajadusteks pidi ta kasutama osalt oma panditalupoegi Karjaküla külast, osalt muud palgatud rahvast, sest mõisas pole rahvast rohkem kui 2 pooladrikut ja ülejäänud maa on täiesti tühi. 1693. aastast on teada, et Saue mõisa koosseisu kuulunud Saue küla olnud kaua ja peaaegu viimase ajani tühi, nii et ei leidunud mingit õiget talupoega ega maja, vaid põldusid haris mõis võimalust mööda võõraste töömeestega. Veidi aja eest on võetud 4 talu, mis on alles rajamise järgus. Külal pole üldse metsa ehituspalkideks. Karjamaa on loopealne, enamasti väikseid kadakapõõsaid täis. Selleaegse mõisahoone asupaik oli praegusest mõisamajast pool kilomeetrit lääne poole. Mainitakse mõisa heinamaal asuvat väikest saunakohta ühe suitsutoaga, mida talvel kasutatakse kõrtsina.

17.-18. sajandi vahetusel olid rasked ajad - nälg, 1700-1710 kestnud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk viisid läbi laastamistööd. “Must surm” hävitas 80% Saue elanikest. 1712. aastal teostatud inkvisitsiooni andmetel on Saue külas märgitud kuus talu, kokku 17 inimesega. 1725.aastal oli talupoegade arv tõusnud 48-ni. 1765. aastal oli rahvaarv Saue külas 74 inimest, nendest 36 last. 1782. aasta hingeloendis on märgitud Saue mõisa osas pärustalurahvast mehi 61, naisi 61 ja vabu inimesi mehi 13 ja naisi 6.

Ewold Johanni leselt Hedwig Margarethalt pärandus valdus 1757. aastal Franz Heinrich von Scharenbergile, kes müüs mõisa oletatavasti 1774. aastal 15150 rubla eest major Friedrich Hermann von Fersenile. Viimase omandiaega võibki Saue mõisa ajaloos pidada kõige olulisemaks - just siis oli välja ehitatud praeguseni eksisteeriv mõisaansambel. Ehitustöödega jõuti enam-vähem valmis 1786. aastaks - selle aasta kevadel lasi mõisaomanik oma valduse pidulikult ümber ristida Friedrichshofiks. Paraku võttis suurejoonelise ja luksusliku residentsi rajamine Fersenilt kõik säästud ning 1792. aasta kevadel oli ta sunnitud mõisa 35 000 hõberubla eest (pluss 5000 rubla inventari eest) 80 aastaks pantima Saku mõisa omanikule krahv Carl Friedrich von Rehbinderile. Seejuures oli pandihind ostuhinnast koguni kolm korda kõrgem. Mõisa uueks omanikuks sai tollase Eestimaa üks kõige jõukamaid mehi, kellele juba varem kuulusid Keila ümbruses Saku, Jälgimäe ja Rahula mõisad. Saue valis ta oma uueks eluasemeks. On teada, et just selles mõisas sündisid perekonda ka lapsed. 1808. aastal muudeti pandileping müügilepinguks ja nõnda jäi Saue Rehbinderite kätte kuni 1852. aastani.

Rahvasuus levinud mälestusi Saue kohta võib leida P. Heidemanni 1930. aasta suvel kogutud käsikirjast “Suusõnaline ajalooline traditsioon Keila kihelkonnas“: Saue rahvas mäletab, et Rehbinderi ajal olnud peks alaliseks nähtuseks. Kui peksule määratud teomehed käest ära jooksnud, peksnud ta kubjast. Teomehed saanud aga järgmisel päeval haagikohtuniku juures 30-50 hoopi niikuinii kätte. Krahv Rehbinder olnud ka suur tüdrukute kütt. Pruudid, neid olnud tal palju, pannud ta hiljem mõisateenijatele mehele. Kui abielukaup ei olnud mehele meeldinud, ähvardanud härra teda soldatiks saata. Et aga soldatipõli tol ajal kestis 25 aastat, on eelistatud abielu härra pruudiga.

1834. aastal moodustati Friedrichshofi mõisa piirides vald, mis kandis pikka aega nimetust Friedrichsgofskoe volostnoe pravlenie. Mõisniku valvsa pilgu all korraldas asjaajamist ametisse seatud vallatalitaja ning vallakasakas. Valla täiskogus osalesid ainult meestalupojad.

1852-1871 oli mõis Otto von Ruckteschelli nimel. Teda mäletatakse nime all Rutesell või Rutes. Rutesell olnud haagikohtunik ja hirmus peksja. Peksu pingi all seisnud alaliselt vereojad.

Tähelepanu väärivaks sündmuseks tuleb arvata 1860-ndail aastail seadustega antud õigus kõigisse seisustesse kuuluvaile isikuile omandada maad ostu teel. Sauel algas talude päriseksostmine 1870. aastal. Kõige rohkem osteti talusid Sauel 1883-84 aastal.

19. sajandi lõpul algas rahvuslik ärkamine. Hakati ajalehti lugema. Sauel käinud Tooma peremehel Koormannil ka saksakeelne ajaleht. Ajalehti telliti ja loeti ühiselt. Suuremateks lehelugejateks ja tellijateks olid kooliõpetajad.

Raudtee areng Eestis tõi pöörde Saue asustuses, hoonete ehitamises ja selle kaudu elanikkonna kasvus. 24. oktoobril (5. novembril) 1870.a. avati liikluseks Balti raudteeliin Gatšina-Tallinn-Paldiski (Baltiiski port). Raudteeliini avamise ajal oli Tallinna ja Paldiski vahel ainult kaks jaama: Klooga (Lodensee) ja Keila (Kegel). 1872. aasta lõpus rajati Keila ja Tallinna vahele Saue (Friedrichof) ning Keila ja Klooga vahele Niitvälja platvorm.

Otto von Ruckteschellilt ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, keda rahvas mäletab “hea ja õiglase” härrana. Staelbornist teatakse rääkida, et ta 1905. aastal ajanud karistussalgad mõisast ära, öeldes, et tema mõisas kahtlasi isikuid ei ole. Sauel tahtnud karistussalk maha lasta vallakirjutaja Juhan Silbergi. Viimane tahtis veel enne surma palvetada ja seepeale anti talle armu.
Staelbornide käes püsis Saue mõis kuni Eesti Vabariigi maareformini, misjärel vahetas omanikku. Mõis tükeldati 1921. aastal. Uute maaüksuste nimekirjas oli 49 üksust. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest kinkis valitsus mõisasüdame mereväekapten Johannes Hermile. Kahjuks sõjakangelane suri juba 1926. aastal 32-aastasena. Hermi pere (abikaasa ja tütar) elas koos mõisa rentniku perega mõisas kuni 1944. a sügiseni.

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Saue tavaline maakoht oma talumajapidamistega. Talud olid väikesed ja mitte eriti jõukad, sest põllud olid kivised, karjamaad täis kadakaid ja sarapuid, heinamaad puude ja võsaga. Kuid inimesed olid paiksed ja töökad. Tööd tehti hobustega. Raudteejaama juures asus väike meierei, kuhu talupidajad tõid kokku oma piima. Samas oli ka väike pood. Lisaks talumajapidamistele hakkas 1920-ndail aastail Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn.
Seltsielu peamiseks keskuseks oli vallamaja, kus rühm seltsitegevuse armastajaid tegutses, peaasjalikult pidusid korraldades. 1920. a kujunes seal välja Saue noorteühing. Ühingu tegevus oli esialgu pidude korraldamine, hiljem asuti muusika ja laulu harrastusele. Suvel tegeleti spordiga.

1926. aastal avati Saue raudteejaamas uus postiagentuur nimega “Saue vaksal“.

..."

Kommentaare ei ole: