Kuigi suve jooksul on ka meie mälestuste ja meenutuste rubriik suvepuhkust pidanud, siis püüame nüüd vea parandada ning taas kord teieni tuua meenutusi Saue külast ja siin elanud inimestest. Seekord anname sõna augustikuu juubilarile, Helle-Mai Nõmm'ele (s. Palm), kes siin külas oma lapsepõlve veetis.
Ja Helle-Maile muidugi palavad õnnitlused lapsepõlvekülast! Noorte seltsielust Saue külas peale sõdaNoored inimesed jäävad alati noorteks. Olgu aeg, milline tahes. Me ju polnud teisel ajal elanud ja muud elu näinud. Kui oli mingi riideke seljas ja kõht täis, siis oli ju elu ilus. Peale sõda oli Saue külas päris palju noori inimesi, kes olid sündinud vahetult enne sõda, mõned lausa sõja ajal. Sünniaastad jäid enamusel ajavahemikku 1935....1942. Pearnal elasid Toivo, Ivika ja Ivo Kelement. Vahest olid seal ka Toivo ja Ild Roosimaa ning nende peale sõda sündinud õed-vennad. Reinul elasid Altsoki lapsed. Hansul elasid Elve ja Enn Sams. Kople talus Helle, Mati ja Raivo Palm.
Pälli talus Kalle Kelement, kes küll noorena suri. Uuetoa poisid Rain, Harri ja Paavo. Tulveri Elmar. Paljude nimed ei tule enam meelde.
Suveõhtutel 2-3 korda nädalas saadi kokku palliplatsil, mis asus Altsoki koplis. Poisid mängisid võrkpalli, piigad kiikusid ja lõõritasid laulda. Sealt kiigelt meenuvad mina ise, Pearna Ivika, Männiku Mall, Tiiu, Maie, kindlasti veel keegi. Naaberkülast, Rahula külast ja teistest ümberkaudsetest küladest kogunes Saue küla palliplatsile veel teisigi noori. Tuldi isegi Saue jaama kandist- Luule ja Juta, meenuvad. Pallimängud poistel olid tõelised lahingud. Parimaid mängijaid olid Elmar, Mati, Enn, Nõuka Rein Rahula külast... vahest käis mängimas ka Enn Anupõld.
Kui pimedaks läks, tehti lõke üles, lauldi, räägiti, mängiti ringmänge (viimast paari vms.). Poistel oli sellel ajal moodne olla füüsiliselt tugev ja teha sporti. Kangemad noormehed ajasid külakiigega üle võlli. Käed-jalad seoti igaks juhuks sedelgarihmaga kinni. Küla kangemad olid Tulveri Elmar ja Kople Mati, ka Nõuka Rein.
Ega seda öörahu siis suurt olnud. Vahest oli vist ka pahandamist...
Meie emale see, aga meeldis väga, tema rääkis:„ ma teen vahest akna lahti ja kuulan, kuidas noored laulavad...”.
Vallamaja ja tantsupeodKui vallamajas kino näidati, siis oli peale kino alati tants. Keegi mängis laval häälest ära olevat klaverit või akordioni. Pea-asi, et oli muusika ja rütm! Kõik me olime omas kenaduses. Viisakad. Poisid palusid tantsima ikka kummarduse ja kraapsuga. Tüdrukud sitsi ja bemberg kleitides, valgete sokkides ning hambapastaga valgendatud tennistes. Igal ajastul on ju oma iluideaalid, kõik vastavalt võimalustele. Vahest käidi ka kaugemal tantsupidudel Kord sügisel sõideti isekallutaja kastis Maidlasse. Mind lubas ema minna kaugemale, kui vend Mati kaasas oli. Kui teda polnud, siis pidi Hansu Enn kaasas olema. Saue mõisas käisime Markuse Ivikaga kahekesi pidudel. Kahekesi läbi Harutammiku pimedal õhtul, tagasi pooles öös.
Siia juurde võib lisada, et isegi linnapreilisid tõmbas Saue suvine külaelu. Nii näiteks oli sugulane Uuve tihti oli suviti meil, käis heinal ja õhtuti meiega koos külapidudel. Vahest käidi Saue jaama kandis või Männiku talu karjamaal palli mängimas.
Selles meenutuses on ära toodud ka Helle-Mai lapsepõlvesõprade nimed- kui keegi tunneb end puudutatuna ning ei soovi, et tema (või tema vanemate/sugulaste) nimi on allnimetatud loos ära mainitud, siis palume kohe blogihaldurile teada anda.
Austatud metsaomanik
