Fotol Kiviveski talu lõke.
27 juuni 2010
Jaanilõkked- saatke pilte!
Fotol Kiviveski talu lõke.
21 juuni 2010
10 juuni 2010
Saku valla meistrivõistlused köieveos
Saku valla meistrivõistlused köieveos toimuvad 23.06.2010 ürituse Saku valla jaanituli raames. Võistkonna suuruseks on 5 sportlast+1 reserv+ kapten. Reservi võib kasutada iga tõmbe järel. Võistluste süsteem selgub peale registreerimist sõltuvalt võistkondade arvust. Võitja võistkonda autasustatakse karikaga ja kohustusega esindada Saku valda Eesti valdade XVIII suvemängudel, mis leiavad aset 26.-27. juuni Türil. (köieveo võistlus 26. juuni).
Kogu külast, klubist või Saku vallas elavatest sõpradest kokku oma esindus ning saa osa lõbusast võistlusest nii Saku valla jaanitulel kui ka valdade suvemängudel.
Registreeri oma võitkond e-mailile risto.lall@sakuvald.ee, tähtaeg 21.juuni 2010. (võistlejate nimed, sünniajad ning esindaja kontakt)
NB! Suvemängudel osalemise kulud (osavõtumaksud, transport ja toitlustus) kannab Saku vald.
Tervitades,
Risto Lall
08 juuni 2010
KÜLAS LIIGUVAD VARGAD!
Erinevatel öödel on varastatud 3 muruniitjat ja üks mopeed! Hoidke silmad lahti... kui on liikumas kahtlust äratavaid isikuid küla vahel, küsige, kus-mis ja kelle juurde. Kui on kahtlaseid autosid/busse liikumas, kirjutage number üles.
Ja muidugi vaadake üle, et ka teil ka midagi kadunud poleks... :-(
Ja muidugi vaadake üle, et ka teil ka midagi kadunud poleks... :-(
05 juuni 2010
Linnulauluretk meie külas!
Fotokinnitus sellest, et linnulauluretk meie külas toimus! Varaseid ärkajaid ei olnud küll palju, aga need, kes olid võtnud vaevaks ka laupäeval kell varaseks hommikutunniks äratama panna, said suure sõõmu värsket õhku, kuulda erinevaid lindusid, osasid neid isegi suhteliselt lähedalt näha ning said kõige selle juures muidugi ka jupp maad targemaks. Niisiis, veidi pikemalt ka esimesest küla linnulauluretkest. Miks äkki selline huvi lindude vastu ja just meie külas?
Pôhjus on tegelikult lihtne ja loogiline. Aastakümneid lindude vaatlemisega tegelenud Eet Tuule on ka meie külas vaatlusi teinud juba üle poole sajandi. Aastaid teeb ta seda tööd koos poeg Aarne Tuulega, sest on igati loogiline jätkatakse uuringuid sealt, kus on tugev pôhi all. Seda enam, et nende linnutarkade sônul elab meie külas 66 erinevat liiki linde! Liikide arvukus on küll aastatega veidi muutunud, vaatlusala tublisti suurenenud, aga neil on siiani õnnestunud neil meie kohalikul linnustikul hästi silm peal hoida. Igal juhul arvavad Eet ja Aarne Tuule, et liigirohkuse numbri üle peaksime me igal juhul uhked olema. Ja et neid liike ka endiselt nii palju oleks, selleks peame me ka ise kaasa aitama. Vôi tegelikult lindude seisukohalt oleks parem, et me teeks suhteliselt vähe, sest mida rohkem on vanu puid ja puuôônsusi ning pôôsaid meil on, seda rohkem lootust on, et linnud meie juurde aasta-aastalt tagasi tulevad. Väga korras, pügatud hekkide ja pöetud muruga kodud kahjuks lindudele niiväga meele järgi ei ole. Seega hea uudis neile, kes ”pool-metsikut” aiakujundust pooldavad- see kôik on lindude rôômuks! ;-)
Tagasi tulles aga selle konkreetse retke juurde, siis vaatamata sellele, et osad meist tundsid end kui kangelase, et laupäeva hommikul nii vara üles said ja juba 6.45 rivis seisid, siis linnutarkade jaoks oli juba suht hiline aeg. Nemad sätivad ornitoloogiliste uuringute ajal teele ikka juba päikesetôusu ajaks, sest siis on parim aeg linnulaulu kuulata ja väikseid sädistajaid vaadelda.
Mis siis meelde jäi? Esiteks hulk linnunimesid, mida varem isegi kuulnud polnud. Karmiinleevike näiteks. Leevikest ja tema punast kôhualust teame juba algkooliraamatutest, aga just sellise nimega lindu teadsid vähesed. Siis oli toredaks üllatuseks käosulase laul- Aarne sônul on käosulase laulu vôrreldud ööbiku lauluga ja sellest ka tema rahvapärane nimi – ööbikuköster. Ja kaunis kollane talvike oli paljude arvates kaunis punkt meie retkele, sest tema näitas enda kohe täitsa lähedalt. Ja muidugi jäi nende ”säravamate tähtede” vahele veel suur hulk kauneid linde ja kaunist laulu, aga kui oled esimest korda sellisel retkel (nagu allakirjutanu), siis ega ju kôik mainitud nimed meelde jää (rääkimata siis nende lauludest, mida kôrv alguses kohe üldse üksteisest eristada ei suuda). Aga kuna Eet ja Aarne varustasid meid ka täpse linnustatistikaga meie küla kohta, siis täname neid veelkord ja lisame tabeli.
31 mai 2010
25 mai 2010
Ettekandepäev Vanamõisas
Hea Saue küla rahvas!Mul on heameel edastada teile Vanamõisa küla seltsi teade ja kutsuda neljapäeval,
27. mail 2010 kell 17.00 Vanamõisa seltsimajja, kus toimub küla ning mõisa ajalugu, põlisperesid ja -talusid tutvustav ettekandepäev. Sama ürituse raames avatakse Vanamõisa põlissuguvõsade sugupuude näitus, mis jääb avatuks kogu suveks.
Austusega,
Evelin Povel-Puusepp
Saue Kodu-uurimise Seltsing
21 mai 2010
Jumalakäpp vôi kuradikäpp?
Jumalakäpp (Orchis mascula)
jumalakäsi, mehekäpp, nallernaat, vanapoisirohud
Meie küla maadel on õide puhkenud nö. maamehe orhideed. Osad ütlevad, et need on jumalakäpad, teised väidavad, et selle taime nimeks on hoopis kuradikäpp. Küsisin abi sôbralt googlilt ja sai sain sellist infot. Esiteks siit. Ja infoks veel:
Tavaliselt ei teata nende taimede erinevusi. Nii on pea kõiki lillakaspunaste õitega ruljate õisikutega käpalisi nimetatud nii jumalakäppadeks kui ka kuradikäppadeks. Kas “jumal” või “kurat”, see oli enamasti üpris suvaline, lihtsalt kuidas antud maakohas oldi harjutud ütlema. Paremal juhul teati rääkida, et kuradikäpal on maa sees vana ja kole mugul, jumalakäpa mugul on aga ilus, puhas ja hele. Kuid käpaliste eluringi arvestades võib iga käpaline olla kord jumala-, siis jälle kuradikäpp. Kevadel kasvab vars eelmisel aastal tekkinud mugula otsa, mis muutub seejärel vanaks ja tumedaks ning sureb sügisel. Kuid suvel võib sama taime alt leida ka uue ilusa heleda mugula, mis kasvatab järgmisel kevadel õievarre.
Veidi targemad ütlesid, et jumalkäpa mugul on terve, kuradikäpa oma aga katkine, lõhestunud. Tõepoolest, see on tunnus, mille pärast kuradikäppa enam polegi. Ta on pandud omaette perekonda sõrmkäpp. Niisiis polegi enam teadusliku nimega kuradikäppa olemas, on kuradi-sõrmkäpp. Käpa perekonda jäid vaid terve juuremugulaga taimed. Kõik käpalised on meil looduskaitse all, seetõttu tuleb perekonna määramisel appi võtta muud tunnused kui taime väljakaevamine. Kõikidel käppadel on ülemised lehed tupe sarnaselt ümber varre, sõrmkäppadel aga selge lehelabaga ja lehe alus ümbritseb vaid poolt vart.
Maapealne osa on aga käppadel ja sõrmkäppadel üpris sarnane. Seepärast tasub peatuda ka meie ühel tavalisemal käpalisel, niiskete niitude kuradi-sõrmkäpal. Teda iseloomustavad kõigepealt suured tumelillad laigud lehtedel. Teiseks on tema vars seest säsiga täidetud, mitte õõnes. Ja kolmandaks on tema helelillade õite huule kolm hõlma üpris madalad.
Jumalakäpa pikkadel süstjatel lehtedel suuri tumedaid laikusid tavaliselt pole. Küll on neil aga väikesed täpikesed või kriipsukesed, mis on samuti tumelillalt värvunud. Sagedamini näeme neid täpikesi lehe alumises osas, vahel ka päris taime varrel. Jumalakäpa vars on üpris tugev, mis on talle ka võib-olla ladinakeelse nime andnud. Nimelt on ta ladina keelest tõlkides “mehelik orhidee”. Meie käpa perekonna teistest liikidest eristamiseks peab jumalakäpa juures veenduma veel selles, et tema õie huul oleks sügavalt kolmeks hõlmaks lõhestunud ja et õie kannus oleks vähemalt ligi sentimeetri pikkune.
Kui niinimetatud “kuradikäpp” kasvab küllaltki sageli peaaegu kogu Eestis, siis jumalakäpp on hoopis haruldasem. Teda võib kohata Lääne-Eestis ja eriti läänesaartel.
Kuidas neid taimi rahvapärastelt nimetatud ja mille vastu kasutatud, sellest saate lugeda siit
Ja andke siis palun ka teada, kas teie talu maadel on kuradikäppasid või hoopis jumalakäppi näha!
jumalakäsi, mehekäpp, nallernaat, vanapoisirohud
Meie küla maadel on õide puhkenud nö. maamehe orhideed. Osad ütlevad, et need on jumalakäpad, teised väidavad, et selle taime nimeks on hoopis kuradikäpp. Küsisin abi sôbralt googlilt ja sai sain sellist infot. Esiteks siit. Ja infoks veel:
Tavaliselt ei teata nende taimede erinevusi. Nii on pea kõiki lillakaspunaste õitega ruljate õisikutega käpalisi nimetatud nii jumalakäppadeks kui ka kuradikäppadeks. Kas “jumal” või “kurat”, see oli enamasti üpris suvaline, lihtsalt kuidas antud maakohas oldi harjutud ütlema. Paremal juhul teati rääkida, et kuradikäpal on maa sees vana ja kole mugul, jumalakäpa mugul on aga ilus, puhas ja hele. Kuid käpaliste eluringi arvestades võib iga käpaline olla kord jumala-, siis jälle kuradikäpp. Kevadel kasvab vars eelmisel aastal tekkinud mugula otsa, mis muutub seejärel vanaks ja tumedaks ning sureb sügisel. Kuid suvel võib sama taime alt leida ka uue ilusa heleda mugula, mis kasvatab järgmisel kevadel õievarre.
Veidi targemad ütlesid, et jumalkäpa mugul on terve, kuradikäpa oma aga katkine, lõhestunud. Tõepoolest, see on tunnus, mille pärast kuradikäppa enam polegi. Ta on pandud omaette perekonda sõrmkäpp. Niisiis polegi enam teadusliku nimega kuradikäppa olemas, on kuradi-sõrmkäpp. Käpa perekonda jäid vaid terve juuremugulaga taimed. Kõik käpalised on meil looduskaitse all, seetõttu tuleb perekonna määramisel appi võtta muud tunnused kui taime väljakaevamine. Kõikidel käppadel on ülemised lehed tupe sarnaselt ümber varre, sõrmkäppadel aga selge lehelabaga ja lehe alus ümbritseb vaid poolt vart.
Maapealne osa on aga käppadel ja sõrmkäppadel üpris sarnane. Seepärast tasub peatuda ka meie ühel tavalisemal käpalisel, niiskete niitude kuradi-sõrmkäpal. Teda iseloomustavad kõigepealt suured tumelillad laigud lehtedel. Teiseks on tema vars seest säsiga täidetud, mitte õõnes. Ja kolmandaks on tema helelillade õite huule kolm hõlma üpris madalad.
Jumalakäpa pikkadel süstjatel lehtedel suuri tumedaid laikusid tavaliselt pole. Küll on neil aga väikesed täpikesed või kriipsukesed, mis on samuti tumelillalt värvunud. Sagedamini näeme neid täpikesi lehe alumises osas, vahel ka päris taime varrel. Jumalakäpa vars on üpris tugev, mis on talle ka võib-olla ladinakeelse nime andnud. Nimelt on ta ladina keelest tõlkides “mehelik orhidee”. Meie käpa perekonna teistest liikidest eristamiseks peab jumalakäpa juures veenduma veel selles, et tema õie huul oleks sügavalt kolmeks hõlmaks lõhestunud ja et õie kannus oleks vähemalt ligi sentimeetri pikkune.
Kui niinimetatud “kuradikäpp” kasvab küllaltki sageli peaaegu kogu Eestis, siis jumalakäpp on hoopis haruldasem. Teda võib kohata Lääne-Eestis ja eriti läänesaartel.
Kuidas neid taimi rahvapärastelt nimetatud ja mille vastu kasutatud, sellest saate lugeda siit
Ja andke siis palun ka teada, kas teie talu maadel on kuradikäppasid või hoopis jumalakäppi näha!
12 mai 2010
10 mai 2010
Ajaloost ka veel
Kuna meil on Saue linnaga nö. samad juured, siis saate Saue ajaloost lugeda ka Saue linna kodulehelt. Tänuväärset uurimistööd on teinud Saue Koduloo uurimise seltsing.
Kes ise Saue lehele minna ei taha, siis toon välja ühe pikema katke sellest loost (loodame, et autorid ei pahanda!):
"... Vanades ürikutes on mainitud Saue küla (Sawne) 1548. aastal.
Saue mõisa ajalugu ulatub XVII sajandi algupoolde, kui kuningas Gustav II Adolf läänistas 18. mail 1629 hulga maid, sealhulgas Saue küla, maanõunik Bernhard von Scharenbergile, kelle näol oli tegemist ühe mõjukama aadliperekonnaga kogu kihelkonnas. Maise kõrval hoolitseti ka vaimu ja kunstiväärtuste eest. Ehitati ise ja annetati ka kirikutele. Tema tellimusel valmis 1632. a Keila kiriku altar. Kuna Scharenbergid pidasid oma tähtsamaks keskuseks Saustit, sai 1639. aastal esimest korda mainimist leidnud Saue mõis endale nimeks Klein-Sauss (Väike-Sausti). Esialgu ei rajatud sinna korralikku hoonestustki.
1647. aastal sai mõisa omanikuks Ewold von Scharenberg. 1670-te lõpul oli Saue mõnda aega John Fuhrmanni nimel, 1680-tel kuulus riigistatavate mõisate hulka ning siin olid mitmed rentnikud.
Sauelase Aadu Kumari vabas tõlkes väljavõtted rootsi- ja saksakeelsetest adramaade revisjonidest annavad mitmeid huvitavaid fakte Saue mõisa kohta. Nii näiteks oli 1686. aasta revisjoni ajal mõisa valdajaks leitnant Robert Segner. Kuigi mõis oli 1679. aastast tema käes, tunnistas ta, et ei ole suuteline esitama andmeid mõisa külvi ja saagi kohta. Põllutöödeks ja teisteks vajadusteks pidi ta kasutama osalt oma panditalupoegi Karjaküla külast, osalt muud palgatud rahvast, sest mõisas pole rahvast rohkem kui 2 pooladrikut ja ülejäänud maa on täiesti tühi. 1693. aastast on teada, et Saue mõisa koosseisu kuulunud Saue küla olnud kaua ja peaaegu viimase ajani tühi, nii et ei leidunud mingit õiget talupoega ega maja, vaid põldusid haris mõis võimalust mööda võõraste töömeestega. Veidi aja eest on võetud 4 talu, mis on alles rajamise järgus. Külal pole üldse metsa ehituspalkideks. Karjamaa on loopealne, enamasti väikseid kadakapõõsaid täis. Selleaegse mõisahoone asupaik oli praegusest mõisamajast pool kilomeetrit lääne poole. Mainitakse mõisa heinamaal asuvat väikest saunakohta ühe suitsutoaga, mida talvel kasutatakse kõrtsina.
17.-18. sajandi vahetusel olid rasked ajad - nälg, 1700-1710 kestnud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk viisid läbi laastamistööd. “Must surm” hävitas 80% Saue elanikest. 1712. aastal teostatud inkvisitsiooni andmetel on Saue külas märgitud kuus talu, kokku 17 inimesega. 1725.aastal oli talupoegade arv tõusnud 48-ni. 1765. aastal oli rahvaarv Saue külas 74 inimest, nendest 36 last. 1782. aasta hingeloendis on märgitud Saue mõisa osas pärustalurahvast mehi 61, naisi 61 ja vabu inimesi mehi 13 ja naisi 6.
Ewold Johanni leselt Hedwig Margarethalt pärandus valdus 1757. aastal Franz Heinrich von Scharenbergile, kes müüs mõisa oletatavasti 1774. aastal 15150 rubla eest major Friedrich Hermann von Fersenile. Viimase omandiaega võibki Saue mõisa ajaloos pidada kõige olulisemaks - just siis oli välja ehitatud praeguseni eksisteeriv mõisaansambel. Ehitustöödega jõuti enam-vähem valmis 1786. aastaks - selle aasta kevadel lasi mõisaomanik oma valduse pidulikult ümber ristida Friedrichshofiks. Paraku võttis suurejoonelise ja luksusliku residentsi rajamine Fersenilt kõik säästud ning 1792. aasta kevadel oli ta sunnitud mõisa 35 000 hõberubla eest (pluss 5000 rubla inventari eest) 80 aastaks pantima Saku mõisa omanikule krahv Carl Friedrich von Rehbinderile. Seejuures oli pandihind ostuhinnast koguni kolm korda kõrgem. Mõisa uueks omanikuks sai tollase Eestimaa üks kõige jõukamaid mehi, kellele juba varem kuulusid Keila ümbruses Saku, Jälgimäe ja Rahula mõisad. Saue valis ta oma uueks eluasemeks. On teada, et just selles mõisas sündisid perekonda ka lapsed. 1808. aastal muudeti pandileping müügilepinguks ja nõnda jäi Saue Rehbinderite kätte kuni 1852. aastani.
Rahvasuus levinud mälestusi Saue kohta võib leida P. Heidemanni 1930. aasta suvel kogutud käsikirjast “Suusõnaline ajalooline traditsioon Keila kihelkonnas“: Saue rahvas mäletab, et Rehbinderi ajal olnud peks alaliseks nähtuseks. Kui peksule määratud teomehed käest ära jooksnud, peksnud ta kubjast. Teomehed saanud aga järgmisel päeval haagikohtuniku juures 30-50 hoopi niikuinii kätte. Krahv Rehbinder olnud ka suur tüdrukute kütt. Pruudid, neid olnud tal palju, pannud ta hiljem mõisateenijatele mehele. Kui abielukaup ei olnud mehele meeldinud, ähvardanud härra teda soldatiks saata. Et aga soldatipõli tol ajal kestis 25 aastat, on eelistatud abielu härra pruudiga.
1834. aastal moodustati Friedrichshofi mõisa piirides vald, mis kandis pikka aega nimetust Friedrichsgofskoe volostnoe pravlenie. Mõisniku valvsa pilgu all korraldas asjaajamist ametisse seatud vallatalitaja ning vallakasakas. Valla täiskogus osalesid ainult meestalupojad.
1852-1871 oli mõis Otto von Ruckteschelli nimel. Teda mäletatakse nime all Rutesell või Rutes. Rutesell olnud haagikohtunik ja hirmus peksja. Peksu pingi all seisnud alaliselt vereojad.
Tähelepanu väärivaks sündmuseks tuleb arvata 1860-ndail aastail seadustega antud õigus kõigisse seisustesse kuuluvaile isikuile omandada maad ostu teel. Sauel algas talude päriseksostmine 1870. aastal. Kõige rohkem osteti talusid Sauel 1883-84 aastal.
19. sajandi lõpul algas rahvuslik ärkamine. Hakati ajalehti lugema. Sauel käinud Tooma peremehel Koormannil ka saksakeelne ajaleht. Ajalehti telliti ja loeti ühiselt. Suuremateks lehelugejateks ja tellijateks olid kooliõpetajad.
Raudtee areng Eestis tõi pöörde Saue asustuses, hoonete ehitamises ja selle kaudu elanikkonna kasvus. 24. oktoobril (5. novembril) 1870.a. avati liikluseks Balti raudteeliin Gatšina-Tallinn-Paldiski (Baltiiski port). Raudteeliini avamise ajal oli Tallinna ja Paldiski vahel ainult kaks jaama: Klooga (Lodensee) ja Keila (Kegel). 1872. aasta lõpus rajati Keila ja Tallinna vahele Saue (Friedrichof) ning Keila ja Klooga vahele Niitvälja platvorm.
Otto von Ruckteschellilt ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, keda rahvas mäletab “hea ja õiglase” härrana. Staelbornist teatakse rääkida, et ta 1905. aastal ajanud karistussalgad mõisast ära, öeldes, et tema mõisas kahtlasi isikuid ei ole. Sauel tahtnud karistussalk maha lasta vallakirjutaja Juhan Silbergi. Viimane tahtis veel enne surma palvetada ja seepeale anti talle armu.
Staelbornide käes püsis Saue mõis kuni Eesti Vabariigi maareformini, misjärel vahetas omanikku. Mõis tükeldati 1921. aastal. Uute maaüksuste nimekirjas oli 49 üksust. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest kinkis valitsus mõisasüdame mereväekapten Johannes Hermile. Kahjuks sõjakangelane suri juba 1926. aastal 32-aastasena. Hermi pere (abikaasa ja tütar) elas koos mõisa rentniku perega mõisas kuni 1944. a sügiseni.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Saue tavaline maakoht oma talumajapidamistega. Talud olid väikesed ja mitte eriti jõukad, sest põllud olid kivised, karjamaad täis kadakaid ja sarapuid, heinamaad puude ja võsaga. Kuid inimesed olid paiksed ja töökad. Tööd tehti hobustega. Raudteejaama juures asus väike meierei, kuhu talupidajad tõid kokku oma piima. Samas oli ka väike pood. Lisaks talumajapidamistele hakkas 1920-ndail aastail Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn.
Seltsielu peamiseks keskuseks oli vallamaja, kus rühm seltsitegevuse armastajaid tegutses, peaasjalikult pidusid korraldades. 1920. a kujunes seal välja Saue noorteühing. Ühingu tegevus oli esialgu pidude korraldamine, hiljem asuti muusika ja laulu harrastusele. Suvel tegeleti spordiga.
1926. aastal avati Saue raudteejaamas uus postiagentuur nimega “Saue vaksal“.
..."
Kes ise Saue lehele minna ei taha, siis toon välja ühe pikema katke sellest loost (loodame, et autorid ei pahanda!):
"... Vanades ürikutes on mainitud Saue küla (Sawne) 1548. aastal.
Saue mõisa ajalugu ulatub XVII sajandi algupoolde, kui kuningas Gustav II Adolf läänistas 18. mail 1629 hulga maid, sealhulgas Saue küla, maanõunik Bernhard von Scharenbergile, kelle näol oli tegemist ühe mõjukama aadliperekonnaga kogu kihelkonnas. Maise kõrval hoolitseti ka vaimu ja kunstiväärtuste eest. Ehitati ise ja annetati ka kirikutele. Tema tellimusel valmis 1632. a Keila kiriku altar. Kuna Scharenbergid pidasid oma tähtsamaks keskuseks Saustit, sai 1639. aastal esimest korda mainimist leidnud Saue mõis endale nimeks Klein-Sauss (Väike-Sausti). Esialgu ei rajatud sinna korralikku hoonestustki.
1647. aastal sai mõisa omanikuks Ewold von Scharenberg. 1670-te lõpul oli Saue mõnda aega John Fuhrmanni nimel, 1680-tel kuulus riigistatavate mõisate hulka ning siin olid mitmed rentnikud.
Sauelase Aadu Kumari vabas tõlkes väljavõtted rootsi- ja saksakeelsetest adramaade revisjonidest annavad mitmeid huvitavaid fakte Saue mõisa kohta. Nii näiteks oli 1686. aasta revisjoni ajal mõisa valdajaks leitnant Robert Segner. Kuigi mõis oli 1679. aastast tema käes, tunnistas ta, et ei ole suuteline esitama andmeid mõisa külvi ja saagi kohta. Põllutöödeks ja teisteks vajadusteks pidi ta kasutama osalt oma panditalupoegi Karjaküla külast, osalt muud palgatud rahvast, sest mõisas pole rahvast rohkem kui 2 pooladrikut ja ülejäänud maa on täiesti tühi. 1693. aastast on teada, et Saue mõisa koosseisu kuulunud Saue küla olnud kaua ja peaaegu viimase ajani tühi, nii et ei leidunud mingit õiget talupoega ega maja, vaid põldusid haris mõis võimalust mööda võõraste töömeestega. Veidi aja eest on võetud 4 talu, mis on alles rajamise järgus. Külal pole üldse metsa ehituspalkideks. Karjamaa on loopealne, enamasti väikseid kadakapõõsaid täis. Selleaegse mõisahoone asupaik oli praegusest mõisamajast pool kilomeetrit lääne poole. Mainitakse mõisa heinamaal asuvat väikest saunakohta ühe suitsutoaga, mida talvel kasutatakse kõrtsina.
17.-18. sajandi vahetusel olid rasked ajad - nälg, 1700-1710 kestnud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk viisid läbi laastamistööd. “Must surm” hävitas 80% Saue elanikest. 1712. aastal teostatud inkvisitsiooni andmetel on Saue külas märgitud kuus talu, kokku 17 inimesega. 1725.aastal oli talupoegade arv tõusnud 48-ni. 1765. aastal oli rahvaarv Saue külas 74 inimest, nendest 36 last. 1782. aasta hingeloendis on märgitud Saue mõisa osas pärustalurahvast mehi 61, naisi 61 ja vabu inimesi mehi 13 ja naisi 6.
Ewold Johanni leselt Hedwig Margarethalt pärandus valdus 1757. aastal Franz Heinrich von Scharenbergile, kes müüs mõisa oletatavasti 1774. aastal 15150 rubla eest major Friedrich Hermann von Fersenile. Viimase omandiaega võibki Saue mõisa ajaloos pidada kõige olulisemaks - just siis oli välja ehitatud praeguseni eksisteeriv mõisaansambel. Ehitustöödega jõuti enam-vähem valmis 1786. aastaks - selle aasta kevadel lasi mõisaomanik oma valduse pidulikult ümber ristida Friedrichshofiks. Paraku võttis suurejoonelise ja luksusliku residentsi rajamine Fersenilt kõik säästud ning 1792. aasta kevadel oli ta sunnitud mõisa 35 000 hõberubla eest (pluss 5000 rubla inventari eest) 80 aastaks pantima Saku mõisa omanikule krahv Carl Friedrich von Rehbinderile. Seejuures oli pandihind ostuhinnast koguni kolm korda kõrgem. Mõisa uueks omanikuks sai tollase Eestimaa üks kõige jõukamaid mehi, kellele juba varem kuulusid Keila ümbruses Saku, Jälgimäe ja Rahula mõisad. Saue valis ta oma uueks eluasemeks. On teada, et just selles mõisas sündisid perekonda ka lapsed. 1808. aastal muudeti pandileping müügilepinguks ja nõnda jäi Saue Rehbinderite kätte kuni 1852. aastani.
Rahvasuus levinud mälestusi Saue kohta võib leida P. Heidemanni 1930. aasta suvel kogutud käsikirjast “Suusõnaline ajalooline traditsioon Keila kihelkonnas“: Saue rahvas mäletab, et Rehbinderi ajal olnud peks alaliseks nähtuseks. Kui peksule määratud teomehed käest ära jooksnud, peksnud ta kubjast. Teomehed saanud aga järgmisel päeval haagikohtuniku juures 30-50 hoopi niikuinii kätte. Krahv Rehbinder olnud ka suur tüdrukute kütt. Pruudid, neid olnud tal palju, pannud ta hiljem mõisateenijatele mehele. Kui abielukaup ei olnud mehele meeldinud, ähvardanud härra teda soldatiks saata. Et aga soldatipõli tol ajal kestis 25 aastat, on eelistatud abielu härra pruudiga.
1834. aastal moodustati Friedrichshofi mõisa piirides vald, mis kandis pikka aega nimetust Friedrichsgofskoe volostnoe pravlenie. Mõisniku valvsa pilgu all korraldas asjaajamist ametisse seatud vallatalitaja ning vallakasakas. Valla täiskogus osalesid ainult meestalupojad.
1852-1871 oli mõis Otto von Ruckteschelli nimel. Teda mäletatakse nime all Rutesell või Rutes. Rutesell olnud haagikohtunik ja hirmus peksja. Peksu pingi all seisnud alaliselt vereojad.
Tähelepanu väärivaks sündmuseks tuleb arvata 1860-ndail aastail seadustega antud õigus kõigisse seisustesse kuuluvaile isikuile omandada maad ostu teel. Sauel algas talude päriseksostmine 1870. aastal. Kõige rohkem osteti talusid Sauel 1883-84 aastal.
19. sajandi lõpul algas rahvuslik ärkamine. Hakati ajalehti lugema. Sauel käinud Tooma peremehel Koormannil ka saksakeelne ajaleht. Ajalehti telliti ja loeti ühiselt. Suuremateks lehelugejateks ja tellijateks olid kooliõpetajad.
Raudtee areng Eestis tõi pöörde Saue asustuses, hoonete ehitamises ja selle kaudu elanikkonna kasvus. 24. oktoobril (5. novembril) 1870.a. avati liikluseks Balti raudteeliin Gatšina-Tallinn-Paldiski (Baltiiski port). Raudteeliini avamise ajal oli Tallinna ja Paldiski vahel ainult kaks jaama: Klooga (Lodensee) ja Keila (Kegel). 1872. aasta lõpus rajati Keila ja Tallinna vahele Saue (Friedrichof) ning Keila ja Klooga vahele Niitvälja platvorm.
Otto von Ruckteschellilt ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, keda rahvas mäletab “hea ja õiglase” härrana. Staelbornist teatakse rääkida, et ta 1905. aastal ajanud karistussalgad mõisast ära, öeldes, et tema mõisas kahtlasi isikuid ei ole. Sauel tahtnud karistussalk maha lasta vallakirjutaja Juhan Silbergi. Viimane tahtis veel enne surma palvetada ja seepeale anti talle armu.
Staelbornide käes püsis Saue mõis kuni Eesti Vabariigi maareformini, misjärel vahetas omanikku. Mõis tükeldati 1921. aastal. Uute maaüksuste nimekirjas oli 49 üksust. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest kinkis valitsus mõisasüdame mereväekapten Johannes Hermile. Kahjuks sõjakangelane suri juba 1926. aastal 32-aastasena. Hermi pere (abikaasa ja tütar) elas koos mõisa rentniku perega mõisas kuni 1944. a sügiseni.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Saue tavaline maakoht oma talumajapidamistega. Talud olid väikesed ja mitte eriti jõukad, sest põllud olid kivised, karjamaad täis kadakaid ja sarapuid, heinamaad puude ja võsaga. Kuid inimesed olid paiksed ja töökad. Tööd tehti hobustega. Raudteejaama juures asus väike meierei, kuhu talupidajad tõid kokku oma piima. Samas oli ka väike pood. Lisaks talumajapidamistele hakkas 1920-ndail aastail Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn.
Seltsielu peamiseks keskuseks oli vallamaja, kus rühm seltsitegevuse armastajaid tegutses, peaasjalikult pidusid korraldades. 1920. a kujunes seal välja Saue noorteühing. Ühingu tegevus oli esialgu pidude korraldamine, hiljem asuti muusika ja laulu harrastusele. Suvel tegeleti spordiga.
1926. aastal avati Saue raudteejaamas uus postiagentuur nimega “Saue vaksal“.
..."
09 mai 2010
06 mai 2010
Vanametall rahaks!
Saku vald koostöös AS Kuusakoskiga korraldab 22. mail 2010 vanametalli kogumise kampaania, mille käigus võtame vastu:
autoromusid- kliendi soovil korraldab sõiduki arvelt maha võtmise AS Kuusakoski, vajalikud dokumendid: omaniku isikuttõendav dokument, sõiduki tehniline pass, volitus omanikult ( kui ei ole omanik) või sõiduki ostu-müügileping. Kui sõiduk on Liiklusregistrist kustutatud, siis on vajalik arvelt kustutamise tõend ja müügiõigust lubavad dokumendid;
kõiki esemeid, detaile, mis on metallist( k.a. pliidid, pesumasinad jne). Vastu ei võeta külmkappe!
Toimub kogumisring, mille käigus auto (millel on tõstuk ja kaal) sõidab valla piires ringi ja kogub metalli elanike kodudest ja mujalt registreeritud paikadest. Metalli palume ladustada tõstukautole ligipääsetavasse kohta. Raha metalli eest kantakse omaniku (või volitatud isiku) pangakontole. Vajalik eelnev registreerimine kuni 17.05.2010 juures telefonil 6 712 427 või meili teel anastassia.turlova@sakuvald.ee. Registreerimisel anda teada metalliomaniku (müüja) nimi, telefon, metalli asukoht ja kindlasti, millise metallist eseme(te)ga on tegemist, orienteeruv kogus ja kaal. Kampaania raames võtame soovi korral metalli vastu ka valla ettevõtetelt ja vallaasutustelt.
Täiendavate küsimuste korral palun pöörduge helistage AS Kuusakoskisse telefonil 6258 666 või lühinumbril 13660.
Kasutage soodsat võimalust ja muutke oma vanametall rahaks!
autoromusid- kliendi soovil korraldab sõiduki arvelt maha võtmise AS Kuusakoski, vajalikud dokumendid: omaniku isikuttõendav dokument, sõiduki tehniline pass, volitus omanikult ( kui ei ole omanik) või sõiduki ostu-müügileping. Kui sõiduk on Liiklusregistrist kustutatud, siis on vajalik arvelt kustutamise tõend ja müügiõigust lubavad dokumendid;
kõiki esemeid, detaile, mis on metallist( k.a. pliidid, pesumasinad jne). Vastu ei võeta külmkappe!
Toimub kogumisring, mille käigus auto (millel on tõstuk ja kaal) sõidab valla piires ringi ja kogub metalli elanike kodudest ja mujalt registreeritud paikadest. Metalli palume ladustada tõstukautole ligipääsetavasse kohta. Raha metalli eest kantakse omaniku (või volitatud isiku) pangakontole. Vajalik eelnev registreerimine kuni 17.05.2010 juures telefonil 6 712 427 või meili teel anastassia.turlova@sakuvald.ee. Registreerimisel anda teada metalliomaniku (müüja) nimi, telefon, metalli asukoht ja kindlasti, millise metallist eseme(te)ga on tegemist, orienteeruv kogus ja kaal. Kampaania raames võtame soovi korral metalli vastu ka valla ettevõtetelt ja vallaasutustelt.
Täiendavate küsimuste korral palun pöörduge helistage AS Kuusakoskisse telefonil 6258 666 või lühinumbril 13660.
Kasutage soodsat võimalust ja muutke oma vanametall rahaks!
Tellimine:
Postitused (Atom)