Minu mälupildid Saue külaelust- osa 2.

Lia Pobul jätkab:
Lisan siia mõned mälestused üldisemas mõttes Sauest. Siine mängumaa oli avar. Tegevusväli piiritu. Päeva jooksul jõudis rakendada Peedut või Tõnni vankri ette, ronida selga ja viia karjakoplisse. Kui vaja tuli kaasa lüüa põllutöödel ja heinamaa. Saovedu on fantastiliselt tore. Peale tõsisema töö palava päikses all läksid käiku aga ka vallatused. Veesõjad olid tõsised uputused ja uputamised pesupalides. Need on üksikud mälukillud. Eks jätkan sellest veidi hiljem.
Tõeliselt võisin Sauet pidada oma teiseks päriskoduks. Siin kogusin endasse esimesed elutarkused ja ka tööoskused. Praegugi on kuidagi rikas sisetunne, et talutööd on selged ja otra kaera ega rukkiga ära ei sega. Ka vikk sai tuttavaks, sest teda tuli vikatiga niita ja piimaandjatele põllult koju viia. Ja mis raske asi see siis oli, kui tuli hommikust õhtuni põllul rukkivihke siduda ja hakki panna. Pane nagu kulda ja õhtul imetle loojuvat päikest- ka kullavärvilist. Maaelus on nii palju värve ja nii ääretult palju lõhnasid, need on jäänud püsivalt paika ja saadavad inimest kuni elu lõpuni. Mis need siis minu jaoks on, mida olen eluks kaasa saanud Sauelt?!
- Kastene varahommikune taluõu ja karjakoppel, kus andsid tugeva lõhnaannuse väikesed lillad pääsusilmad, hilisem mahaniidetud ja kuivanud hein külatee ääres- seda kõike tunneks kui siin neid ridu kirjutades. Viljapeksu talgud toimusid külas ridamisi talu talu järel. Päevad olid siis juba hilissuvised ja puude lehed andsid märku saabuvast sügisest. Ka nendele viljapeksupäevadele oli omane kindel ja eriline lõhnade mäng.
Või siis kui oli pühapäev keset suve. Põllule ja heinamaale ei mindud. Ilusa ilmaga sai laotatud valge lina aia murule suure pärnapuu lähedusse, kus kohtusid pärna õite lõhn ja kohe samas nartsisside lõhn. Tulbid, millegipärast ei lõhna. Ma polegi selle peale varem mõelnud...
Ja nii võib kokku siduda veel palju-palju erinevaid lõhnu nagu suureks lõhnakimbuks. Et seda tõsise talutöö kõrvalt nautida, võetigi aeg maha. Foto: Pidusööma Saue roheluses. Fotol on küll Saue küla elanikud, aga mitte konkreetselt selles mälestusloos mainitud isikud.

Pühapäevaselt pidulikumad toidud asetati murule, söödi ja joodi kiirustamata, nagu see oli loomulik puhkepäevale. Väga sageli tuli „Mihklile” ka oodatud külalisi. Sageli tulid siia ka mu tädi Elisabeth ja onu Rudolf, isa õde ja vend. Kuni 1940.a-ni oli „Mardi” talu eluhoone ka meie kasutada, maad olid ka renditud „Reinu” talus elavale parun von Harpele. Viimane rentis Saue külas ka veel mõne teise talu maid. Mäletan seda väga toredat härrat imehästi. Olin 6- või 7-aastane. Alati kandis ta heledat ülikonda ja käes keppi. Minu jaoks oli tal alati olemas hiigelsuur tuutu kommidega. Mäletan, et jalutasin isa ja paruniga tihti põldude vahel. Külas oli ta lugupeetud härra, enne venelaste tulekut tegi loomulikult vehkat (kohapealne kõnepruuk). Hiljem levis kuuldus, et parun von Harpel õnnestus üks kiri saata Saksamaalt Huntaugu tallu peremees Himbergile, kus ta meenutas tänutundega Saue inimesi, Eestis keedetud talle nii maitsvat tanguputru. Oli päris naljakas seda kuulda... JÄRGNEB.