Tere armas külaline!
Oled sattunud lugema Saue küla MTÜ internetipäevikut. Siin saad tutvuda Saue küla ajalooga, meie küla inimestega, nende saavutuste ning tegemistega. Siia paneme üles ka külakoosolekute protokollid ning anname teada tulevatest külakoosolekutest ja –üritustest. Samuti toome teieni ajakirjanduses ilmunud artiklid meie küla kohta ning hoiame külarahvast kursis kõige sellega, mis seotud meie küla elu-oluga ning võib külaelanikele huvi pakkuda.
Saue küla MTÜ loodi 2007. aastal koondamaks Saku valla ääremail Saue (vahepealse nimega Kanama) külas elavaid inimesi.

Niisiis selguse huvides: alates 1. jaanuar 2014 ennistati külale SAUE nimi.



29 märts 2010

Minu mälupildid Saue külaelust- osa 3.

Lia Pobul jätkab:
Üksikud mälestuskillud
Esimesena tuleb ikka ja jälle meelde kuivõrd olin kiindunud hobustesse, nagu onu Ferdinandki. Peedu oli onu poolt üles kasvatatud väga ilus, lühilakaline ja valgete sokkidega suksu. Temperament oli tuline, kuid allus kõigiti käskudele. Mind ta usaldas ja hirnatas sõbralikult, kui talle lähenesin. Suur nauding oli mulle hobuse rakendamine nii vankri kui ka ree ette. Pidin seda tegema väga hoolikalt, sest onu kontrollis minu tööd. Ainult maanteele üksinda mind Peeduga onu ei lubanud, sest ta kartis autosid. Tõnn oli sõjaväest ostetud täiskasvanud rahuliku loomuga tööhobune, värvilt kimmel. Talud vajasid ikka kahte hobust korraga raskemate tööde puhul nagu niitmine, viljalõikus j.m.
                                                                      * * *
Suurte pühade puhul ootas onu meie peret Saue jaamas. Siis tuli onu ikka noorema ja kiirema Peeduga vastu. See oli enamasti talvel, et oleks mugavam läbida 3 km pikkune tee Saue külla. Üsna tihti võttis onu taskust välja suure šokolaaditahvli „President“ ja jõulude puhul lisaks veel 10 krooni. Onu oli tore mees ja kandis alati tööst vabal ajal korralikult läikima löödud säärikuid ja ilusaid kingi. Aga pastlaid oskas ta ka teha ja kandis mõnikord neid heinatööl. Kuidagi on see mulle meelde sööbinud.
                                                                     * * *

Ühel jõuluõhtul toodi suure köögi suurele põrandale põhud. Küll oli lusti ja lõbu!

                                                                    * * *

Suvekuudel magasin ikka lauda peal lakas, kas koos mõne oma pere liikmega või mõne külalisega. Värske heina lõhn tekitas maagilise une, hommikuti ärkamisele aitas kaasa kanade kaagutamine ja kukelaul. Armsad maahääled nagu muusika.
                                                                     * * *

Väga toredad mälestused on Alsuka palliplatsil mööda saadetud suveõhtutest. Kergelt kogunes Saue noori täpselt niipalju, et saime kokku panna kaks võistkonda. Üheks tubliks kaasalööjaks oli Dia Rink. Ta oli täpselt minu vanune Tallinna tüdruk ja samuti veetis suved oma onu Alla ja tädi Elli juures „Kaasiku“ talus. Olin Diaga täiesti kokku kasvanud. Tegime kõike koos ja ka pannkooke, kui pidime olema koduvalvurid nii „Mihklil“ kui „Kaasikul“- sageli juhtus see heinaajal, kui teised olid 5 km kaugusel- Aasus. JÄRGNEB



Kommentaare ei ole: