Aaretejahil!

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin blogis meie küla vaatamisväärsusest ehk kivikalmest. Seni pole Muinsuskaitse meile selle kalme kohta mingit uut infot andnud, aga mõte sellest, millist ajalugu see kivihunnik endas peidab, viis mu mõtted hoopis teise teemani. Nimelt selleni, kas meie külas võiks ka mõni päris aare (ehk potitäis hõberaha või -ehteid)kuskil peidus olla?
Aare meie külas... kirjutaja on vist hulluks pööranud (muigavad nüüd paljud ;-)), aga ei ole see midagi nii võimatu! Kas te üldse teate kallid külaelanikud, et 1913. aastal leiti vaid mõni kilomeeter siit meie külast, umbes kilomeetri kaugusele Saue mõisa südamest (väikeselt kõrgendikult, mida rahvasuus Surnumäeks kutsuti) potitäis hõbedat, vanu münte ja ehteasju- kokku oli varandust nelja kilo ringis! See juhtus 1913. aasta mais, kui Vene tsaaririik otsustas oma Eestimaa kubermangu püstitada esimese raadiomasti raadiotelegraafi tarbeks. Suvel, kui kaevetööd jätkusid, kõlksatas labidas samas kohas taas kord vastu rahapotti, mis oli samuti täis hõberaha ja -ehteid.
Need kaks Saue rahapada moodustavad kokku tegelikult ühe aarde, mis usaldati maapõue juba kuskil 10. sajandi keskel ehk siis 950 aastat tagasi! Nende näol on tegemist nähtavasti Eesti suurima viikingiaegse peitleiuga, mis kokku võis sisaldada ligi kümme kilo hõbedat ja kuuluda muistsele eesti rikkurile, kes tegeles eeskätt idasuunalise äriga. Selle leiu järgi võiks tegelikult öelda, missuguse islami maailma kandiga käis Muinas-Eesti kaubandus ja teoorias oleks võimalik dateerida tehing isegi aastase täpsusega (seda tänu sellele, et selleaegsetele müntidele vermiti nii kaliifi ja emiiri, mõnikord isegi vesiiri nimi, kui ka müntla ning aastaarv).
Kahjuks pole aga see nii põnev ja fakte täis aare enam Eesti riigi territooriumil ega meie valduses. Osa aardest läks ilmselt „omapead jalutama” juba kaevetööde käigus, suur osa aardest, ligi tuhat dirhemit ehk araabia hõberaha on hetkel hoiul Peterburi Ermitaažis. Osa aardest sattus ka kohaliku mõisaproua Harpe-Harki kätte. Proua valduses oli 11 hõbedast spiraalvõru, 4 hõbekaelavõru ning hulk araabia hõbemünte 10. sajandist. Nimetatud hõbespiraalid, mida harilikult peetakse käevõrudeks (kuid mis tegelikult on muistsed Põhjamaade rahad), müüs proua ilmselt hiljem Inglismaale, sest Cambridge’is ja Londonis Briti Muuseumis säilivad praegugi spiraalne hõbedakang ning kaks kaelavõru mingist Tallinna lähedal avastatud leiust. Osa varast sattus aga Rootsi ning on seal hoiul Riiklikus Ajaloomuuseumis.
Niisiis, ei ole see aarde leidmine ka meie maadelt nii võimatu! Kui keegi teist peaks kevadtööde käigus leidma mõne mündi, potikillu või ehte, mis ehk esmapilgul ei tundugi nii väärtuslikuna, siis laske see mõnel asjatundjal üle vaadata.

Tänan siinkohal Eesti Ajaloomuuseumi teadurit Ivar Leimust, kelle avaldatud faktide põhjal selle loo kirjutasin ning kel huvi lugege tema lugu Saue aardest siit.