Muinsuste jälil

Meie väikeses külas ei ole palju ametlikke vaatamisväärsusi. Üks siiski on, aga sellega on veidi kahtlased lood.
Teame, et juba aastaid seisab meie küla põllumaade servas, Hansu talu maadel kivikuhila ääres silt, millele seisab tekst „Arheoloogiamälestis Kivikalme („Varesemägi”) I aastatuhande II pool on riikliku kaitse all, nr 452.”
Kõik tore, kahjuks ei lähe aga see sildil olev info päris kokku kultuurimälestiste riiklikus registris oleva infoga. Nimelt sobib kirjelduse ja kohaga arheoloogiamälestis nr 18925, seal on aga märgitud mälestise nimeks „Varetemägi” mitte „Varesemägi” ja kalme asukohaks on seal märgitud Rahula küla. Ilmselt on siiski tegemist vaid näpuveaga registrisse kandmisel, tõe huvides oleme aga teinud järelepärimise Muinsuskaitseametisse. Mälestise nimi peab ju ikka õige olema ja ei tahaks ju külale olulise, seni veel ainsa ametliku vaatamisväärsuse au naabritele ka nii kergelt ära anda (aga kuna oleme loomult rahumeelne rahvas, ühe mälestise pärast naaberkülale sõda ei kuuluta!).
Millega siis tegemist on?
Üks vilumatu silm ütleks selle kohta nii- tavaline põlluäärne kivihunnik! ;-)




Kultuurimälestiste registris on aga kirjas nii:
„Mälestis ise kujutab endast ümbritsevast põllupinnast veidi esilekerkivat, ümara põhiplaaniga kivist söödiala. Kalme läbimõõt ulatub 12 meetrini, kõrgus ligikaudu 0,8 meetrini. Mälestise idaossa on tõenäoliselt viimase sõja ajal kaevatud kirde-edalasuunaline 6 m pikkune, 1,5 m laiune, 0,8 m sügavune tuulepesa. Mälestise lääne- ja lõunaservadesse on ümbritsevatelt põldudelt korjatud kive. Mälestisel kasvavad 2 pihlakat. Mälestisel ei ole läbi viidud teaduslikke kaevamisi, kuid kalme lähedalt on leitud savinõu põhjatükk ning 3 põletatud luud. Leide hoitakse Ajaloo Instituudis. See mälestis on riikliku kaitse all 1964. aastast alates. Mälestise pass, vana registrinumbriga 452 koostati 1972. aastal.
Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid asju, vahel rohkem, vahel vähem.”
Mis Muinsuskaitseamet meile vastab, mis on kalme tegelik nimi ja kellele kalme omamise au siiski ametlikult kuulub, sellest juba meie tulevastes postitustes.