FOTOVÕISTLUSE TÖÖD ON TEIE EES!

Niisiis, kätte on jõudnud see pidulik hetk, et Teie ette saabuvad võistlusele esitatud tööd (sellises järjekorras, nagu nad siia e-mailile saabunud on).

KÕIGIL TEIL, kes te siia blogisse sattunud olete, on võimalus jätta oma hinnang kommentaaridesse, milline foto just teile kõige rohkem meeldib. Võistlejad on anonüümsed, küll on aga vanuse poolest laste ja noorteklassi (alla 18 a.) kuuluvate fotograafide võistlejanumbri juurde lisatud sõna: NOOR). Kuna kõik fotod on eri formaadis ja eri suurustes, siis võib osadel kuvaritel fotode paigutus veidi nihkuda- loodame, et see ei sega teil oma lemmikpilti leidmast!

(Juhul kui te ei tea, kuidas saab kommentaari jätta, siis väike õpetus: klikkige postituse lõpus olevale tekstile KOMMENTAAR, ilmub kastike JÄTKE OMA KOMMENTAAR, kirjutage milline foto teile meeldib ja lisage ka oma nimi (ei pea, kui ei soovi). Siis valige IDENTITEET; juhul, kui teil on üks neist seal pakutavatest kontodest valige see või valige viimane ehk anonüümne. Ja siis klikkige KIRJASTAGE OMA KOMMENTAAR -AITÄH!)

VÕISTKOND/VÕISTLEJA 13: fotod "Päkapikk & puuriit 1, 2 ja 3"




























VÕISTKOND/VÕISTLEJA 25: fotod "(tehis)maasik I, II ja III"






















VÕISTKOND/VÕISTLEJA 1: fotod "Meie küla tüdrukud 1 & 2"












VÕISTKOND/VÕISTLEJA 23: fotod: "1, 2 ja 3"


































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 22 (NOOR): fotod "1, 2 ja 3"



























VÕISTKOND/VÕISTLEJA 9 (NOOR): fotod: "1, 2 ja 3"





















VÕISTKOND/VÕISTLEJA 7: fotod:"1, 2 ja 3"































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 20: fotod: "Ka kõige pisimatel on külas kasvuruumi" ja "Pidupäev" ja "Külakiik"

































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 14: fotod: "1, 2 ja 3"

































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 15: fotod:"1, 2 ja 3"





































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 3(NOOR): foto: "1"










VÕISTKOND/VÕISTLEJA 10: fotod: "Welcome to Saue küla"; "Kolm vanimat" ja "Ilus elu!"









































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 16: fotod:"Wabariigi aastapäev", "Südamlik tänu!" ja " Varandus"




















VÕISTKOND/VÕISTLEJA 2: fotod:"1, 2 ja 3"





























VÕISTKOND/VÕISTLEJA 4: fotod: "1, 2 ja 3"























VÕISTKOND/VÕISTLEJA 12: fotod: "1, 2 ja 3"


























VÕISTKOND/VÕISTLEJA 17: fotod: "Külatee","Paljunäinud" ja "Suveootel"

































VÕISTKOND/VÕISTLEJA 6 (NOOR): Fotod "1 ja 2"










VÕISTKOND/VÕISTLEJA 8: fotod: "1, 2 ja 3"

VÕISTKOND/VÕISTLEJA 19: foto "1"

Minu mälupildid Saue külaelust- osa 1.

Seni, kuni ootame oma fotovõistlusele saabuvaid töid (mõned tublimad on juba saatnud ka!) , alustame uue lugudesarjaga- „Mälestusi Saue külast”. Alustame õpetajaprouast (täna pensionäripõlve pidavast) Lia Pobulist (s. Palm), kelle vanemad siit külast pärit ja kes ise Saue külas oma lapsepõlve suved veetnud. Maavaldused on Lia perel meie külas tänini.
Suured tänud Liale, kes võttis vaevaks oma mälestused üles tähendada- kuna mälestusi sai mitme lehe jagu ning need on käsikirjas, siis läheb toimetajal veidi aeg, et need arvutimasinasse toksida... seetõttu toome tema mälestused teieni järjeloona. * * *

Minu mälupildid Saue külaelust- osa 1.
Lia Pobul (neiupõlvenimi Palm),
üles tähendatud 22-24.veebruaril 2009

Kõik sündmused, mis on mul olnud seotud Sauega, mahuvad aastavahemikku 1935-1947 (minu vanus vastavalt 5-16). Niisiis on tegemist lapsepõlve mälestustega, mil inimeselaps on väga vastuvõtlik teda ümbritsevale keskkonnale. Perekond- vanemad ja kogu nii huvitav mängumaa jätavad lapsele hinge sügava jälje terveks eluks. Siit ammutatakse kõige vajalikumad teadmised ja kogemused, mis elus on toeks ja tarkuseks endaga toime tulla.
Minu lapsepõlv oli seotud väga tihedalt Saue külaga. Sündisin küll Tallinnas, aga minu vanemad olid pärit Saue külast naabertaludest- ema „Mihkli” (tänane „Ville” talu, toimetaja märkus), isa „Mardi” talust (tänane „Tamme” talu, toimetaja märkus). Peale abiellumist siirdusid vanemad Tallinna. „Mihkli” talu peremeheks sai ema vend Ferdinand Soomre, keda ma väga austasin ja armastasin. „Mardi” talu omanikuks sai minu isa Aleksander Palm. Kuna vanemad tegid otsuse jätkata elu linnas, siis alustati esimesel võimalusel maja ehitamisega Rahumäele. Sauel veetsime aga kõik suved aidates onu talutöödes. Minu jaoks kestis see aastani 1946. Olin siis 16. aastane.
Siis tuli suur murranguaasta. Alates 1940-ndast aastast oli meie maad tallanud võõrvägede sõjamasin, kahel korral tungisid sisse punased, täiendavalt vahepeal sakslased. Ehkki perspektiivis mõeldes ei julgenud me kindlad olla sakslastele, ometi suhtusime nende tulekusse kui vabastajatesse. Võtsime fritsud vastu hõisates ja lilledega, ikkagi tsiviliseeritud maailma esindajad. Nendest muljetest kirjutan edaspidi pikemalt, sest sakslaste tuleku elasin üle just Sauel „Mihkli” talus.
1946.a. oli minu mälestustes väga kurb. Onu Ferdinand vahistati ja talle määrati 10 aastat + kogu vara konfiskeerimisega; algas sõit Magadani poole (s.o. Siberisse). Sauele meil ei olnud võimalik enam jalga tõsta. „Mardi” tallu paigutati moonakad (Perek. nimi Rebane). Need olid loomulikult välja valitud punase maailmavaatega inimesed ja minu isa, kes oli töötanud A/S Kilgas’e tekstiilkäitises vabrikuvalitseja koha peal, pidi arvestama võimalusega küüditamise ohvriks saada. Nii me siis elasime otsekui vargsi vaikselt linnas. „Mihkli” tallu võtsid koha sisse NKVD funktsionäärid. Kõik see, mis talus oli – elus ja eluta inventar (ps. ka minu isa väärt punane metallist õlleankur, millest tal väga kahju oli!!!) läks hiljem üle kolhoosile. Loomulikult nutsin taga armastatud Peedut ja Tõnni. Peedu oli uhke ja noorem kõrb ruun, Tõnn veidi vanem ja kimmel. Ka ei tea kuhu põgenes Muri, truu valvur.
Sidemed lapsepõlvemaaga olid läbi lõigatud. Selle asemel lugesime vanglakirju onult ja elasime läbi otsekui terve eesti rahva traagilist saatust. Mitte ainult maa-elu ei kannatanud raskete haavade, vene võimu all, vaid ka linnad olid varemetes. Nii Tallinn, Tartu, Narva ja teised. Koolid vahetasid oma asukohti, sest endised hooned olid maatasa. Tallinnas sai kannatada kesklinn. „Estonia” oli varemetes.
Minu elu jätkus alates 1946-ndast aastast Tallinna 8. Keskkoolis ja siis edasi TRÜ-s (1949-1954). Oli sügav nõukogude aeg. Siis lõpuks julgesime ikka ka piiluda ka Sauele, ühtlasi Kopli tallu, kus elasid meie sugulased (Adam Palmi järglased). Johannes Palm (Adama poeg) oli sattunud ka nõukogude sõjaväe küüsi, temast olen kuulnud ainult Mati ja tema ema Asta käest. Ilmarit (Adama teist poega, toimetaja märkus) oli mul õnn näha. Minevikku on aidanud elustada fotod, neid oleks võinud oma ajal isegi rohkem teha. Väga rõõmustav on seegi, et oleme suutnud kokku hoida ja korraldada oma Palm’ide suguvõsa kokkutulekuid. Siin peab eriliselt tänama „Kopli” Palme, kes on alati üles näidanud valmisolekut pead tööle panna ja üritus läbi viia.
Lisan siia mõned mälestused üldisemas mõttes Sauest.... JÄRGNEB.

Üks luuletus...(natuke kuusepuu moodi)

1.

FOTOPÄEV.

Saue külas sigin-sagin,
metsaski käib rigin-ragin.
Eesmärk kõikidel siin on sama-
pildile on püüda vaja
meie küla- põõsas, laps või maja.
Kaamerad siin klõpsuvad,
südamed kõik kaasa põksuvad.
Maitseb hästi vastlasupp,
soe tee ja rosinaid täis kringlijupp.
Aga kes siis on meie küla piltnik number ÜKS,
Vabariigi aastal mil, numbriks üheksakümmend üks?

autor

Eva Palm

Kopli-Juhani talu

laste vanaema

Saue Küla MTÜ soovib:

Head Eesti Vabariigi sünnipäeva ja vastlapäeva ning tänab kõikki, kes võtsid osa meie külas toimunud kiirfovõistlusest "MEIE KÜLA 2009".
Päike meie üritust küll ei soosinud, pakane kippus nina kallale, aga lapsi oli koos palju ja liumäel oli neil oi-oi kui lõbus!
Hernesupp maitses hea ja kringel oli pidupäevane- rosinaid täis nagu Tootsi oma!
Loodame, et kõigil oli meie seltsis tore päev!

Võistlustööd (kuni 3) saada palun e-mailile: meie.saue@gmail.com. Saata võib fotosid kuni 1. märtsini 2009.

Lisa kindlasti oma kontaktandmed, laste puhul ka vanus (fotod on kodulehel anonüümselt).

Võistlustöid saab siin meie kodulehel ka hinnata, mille põhjal anname välja publiku auhinna.

SAUE KÜLA MTÜ

Aaretejahil!

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin blogis meie küla vaatamisväärsusest ehk kivikalmest. Seni pole Muinsuskaitse meile selle kalme kohta mingit uut infot andnud, aga mõte sellest, millist ajalugu see kivihunnik endas peidab, viis mu mõtted hoopis teise teemani. Nimelt selleni, kas meie külas võiks ka mõni päris aare (ehk potitäis hõberaha või -ehteid)kuskil peidus olla?
Aare meie külas... kirjutaja on vist hulluks pööranud (muigavad nüüd paljud ;-)), aga ei ole see midagi nii võimatu! Kas te üldse teate kallid külaelanikud, et 1913. aastal leiti vaid mõni kilomeeter siit meie külast, umbes kilomeetri kaugusele Saue mõisa südamest (väikeselt kõrgendikult, mida rahvasuus Surnumäeks kutsuti) potitäis hõbedat, vanu münte ja ehteasju- kokku oli varandust nelja kilo ringis! See juhtus 1913. aasta mais, kui Vene tsaaririik otsustas oma Eestimaa kubermangu püstitada esimese raadiomasti raadiotelegraafi tarbeks. Suvel, kui kaevetööd jätkusid, kõlksatas labidas samas kohas taas kord vastu rahapotti, mis oli samuti täis hõberaha ja -ehteid.
Need kaks Saue rahapada moodustavad kokku tegelikult ühe aarde, mis usaldati maapõue juba kuskil 10. sajandi keskel ehk siis 950 aastat tagasi! Nende näol on tegemist nähtavasti Eesti suurima viikingiaegse peitleiuga, mis kokku võis sisaldada ligi kümme kilo hõbedat ja kuuluda muistsele eesti rikkurile, kes tegeles eeskätt idasuunalise äriga. Selle leiu järgi võiks tegelikult öelda, missuguse islami maailma kandiga käis Muinas-Eesti kaubandus ja teoorias oleks võimalik dateerida tehing isegi aastase täpsusega (seda tänu sellele, et selleaegsetele müntidele vermiti nii kaliifi ja emiiri, mõnikord isegi vesiiri nimi, kui ka müntla ning aastaarv).
Kahjuks pole aga see nii põnev ja fakte täis aare enam Eesti riigi territooriumil ega meie valduses. Osa aardest läks ilmselt „omapead jalutama” juba kaevetööde käigus, suur osa aardest, ligi tuhat dirhemit ehk araabia hõberaha on hetkel hoiul Peterburi Ermitaažis. Osa aardest sattus ka kohaliku mõisaproua Harpe-Harki kätte. Proua valduses oli 11 hõbedast spiraalvõru, 4 hõbekaelavõru ning hulk araabia hõbemünte 10. sajandist. Nimetatud hõbespiraalid, mida harilikult peetakse käevõrudeks (kuid mis tegelikult on muistsed Põhjamaade rahad), müüs proua ilmselt hiljem Inglismaale, sest Cambridge’is ja Londonis Briti Muuseumis säilivad praegugi spiraalne hõbedakang ning kaks kaelavõru mingist Tallinna lähedal avastatud leiust. Osa varast sattus aga Rootsi ning on seal hoiul Riiklikus Ajaloomuuseumis.
Niisiis, ei ole see aarde leidmine ka meie maadelt nii võimatu! Kui keegi teist peaks kevadtööde käigus leidma mõne mündi, potikillu või ehte, mis ehk esmapilgul ei tundugi nii väärtuslikuna, siis laske see mõnel asjatundjal üle vaadata.

Tänan siinkohal Eesti Ajaloomuuseumi teadurit Ivar Leimust, kelle avaldatud faktide põhjal selle loo kirjutasin ning kel huvi lugege tema lugu Saue aardest siit.

Pidupäevaüritused Saku vallas